15.06.2016

RUP.EE: Pakendiaruandlust on Eestis peetud juba üle kümne aasta, kuid auditikogemus on märksa lühem – pakendiaruannete auditeerimiskohustus kehtib 2014. aastast. Lisaks jõustus tänavu tunduvalt kõrgem kohustusliku pakendiauditi piirmäär.

Pakendiauditi peavad nüüd tegema need ettevõtted, kes lasevad turule vähemalt viis tonni pakendeid aastas. Varasem kord seadis ettevõttele auditikohustuse sel juhul, kui tema plastpakendite mass ületas 100 kilogrammi või muust materjalist pakendite mass 200 kilogrammi aastas.

Piirmäära tõstmise üheks põhjuseks oli see, et nõuetekohane pakendiandmete audiitorkontrolli maksumus osutus võrreldes turule lastud pakendi kogusega ebamõistlikult suureks ja käis neile ettevõtetele üle jõu.

Kuigi väikeses koguses pakendite puhul pole pakendiaruandlust vaja auditeerida, ei tähenda see veel, et neil ettevõtetel poleks vaja pidada pakendiarvestust – see kohustus on neil ikka. Arvestuse pidamine on vajalik juba kas või selleks, et aru saada, kas piirmäära ületatakse või mitte.

Sel aastal tehti veel üks oluline muudatus pakendialases seadusandluses: nimelt pikendati pakendiaruannete esitamise tähtaega 1. septembrini. Ettevõtjad, kes on sõlminud pakendijäätmete kogumiseks lepingu taaskasutusorganisatsiooniga, peaksid üle vaatama, milline pakendiaruande esitamise tähtaeg seisab neil taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitud lepingus.  

Mida on õppida esimesest pakendiauditite hooajast?

Pakendiaruandluse reformimisega soovis seadusandja muuta pakendiarvestuse paremini kontrollitavaks ja pakendiaruandluse täpsemaks. See eesmärk saavutati 2014. aasta pakendiaruannetele audiitorkontrolli kohustuse kehtestamisega.

Esimesel aastal andis riigile õppetunni kindlasti see, et audiitorkontrolli nõue seati liiga madalale. Audit on oma olemuselt oluliste asjade kontrollimine ja selle kohta sõltumatu hinnangu andmine. Väikeettevõtja paarisajakilose turule lastud pakendimassiga pakendiaruanne pole kindlasti oluline aruanne ei riigi ega ettevõtja jaoks, mida audiitorid kontrollima peaksid.

Pakendiettevõtjad õppisid pakendiauditite läbiviimise käigus kindlasti nii mõndagi uut oma ettevõtte ja äritegevuse käigus toimuva pakendite ringluse protsessi kohta.

Rödl & Partneri esimese aasta pakendiauditi kogemus näitab, et pakendiarvestuse korralduse tase on Eesti ettevõtetes väga erinev: on ettevõtjaid, kellel on pakendiarvestus korraldatud juba aastaid väga hästi, aga ka ettevõtjaid, kes said alles audiitorilt teada, et neil tuleb hakata pidama pakendiaruandlust ja läbi viia pakendiaudit.  

Üldistades võib öelda, et mida pikemat aega on ettevõte pakendiarvestust pidanud, seda parema süsteemini on ta tänaseks jõudnud.

Aruandluse eest peaks vastutama üks inimene

Iga klient, nagu ka tema pakendiarvestus on eriline. Pakendiaruandlus on vaja mõõta pakendite kaalu. Sageli soovitakse pakendite kaalu kohta saada infot raamatupidamisest, kuid raamatupidajad üldiselt sellist infot ei kogu.

Ettevõtetes, mille raamatupidamises on pakendite kohta käiv info olemas, jõuab see raamatupidajateni siiski teistest osakondadest: laost, logistikast või ostujuhtidelt.. Raamatupidajad üksnes säilitavad ja töötlevad seda teavet, mitte ei mõõda pakendikoguseid. Seega peitub tõhusa ja korrektse pakendiaruandluse koostamise võti ettevõtte eri osakondade ja inimeste vahelises koostöös..

Alati tuleb kasuks, kui pakendiaruandluse eest vastutab üks konkreetne isik, kes jälgib, et kõik osapooled teeksid koostööd, aitab ära lahendada tekkivad küsimused ning suhtleb audiitoriga. Selle inimese ülesanne peaks olema ka pakendiarvestuse süsteemi kaardistamine ja dokumenteerimine. Kogemused kinnitavad, et arvestussüsteemi kaardistamine annab palju uut infot ka ettevõttele endale ja süsteemi kirjapanemine aitab seda täiendada. 

Teenusepakkujat ei saa pimesi usaldada

Kuna pakendiaruandlus tundub sageli keeruline ja võõras, siis on paljud ettevõtjad lahendanud selle küsimuse nii, et ostavad aruandlusteenuse sisse. Sellisel juhul tekib alati küsimus, millise info alusel majaväline teenusepakkuja aruande koostab.

Oleme näinud pakendiaruandeid, mille teenusepakkuja on kokku pannud raamatupidamisdokumentides toodud info põhjal. Kontrollimisel aga selgub, et niisugustes dokumentides  puudub igasugune info kaubaga kaasas olnud pakendite kohta ning jääb arusaamatuks, millistel alustel aruanne on koostatud.

Sellistel juhtudel ei saa audiitor anda ka hinnangut pakendiaruande õigsuse kohta, sest tal ei ole võimalik kontrollida, kuidas aruanne on koostatud.

Soovitame pakendiettevõtjatel, kes tellivad pakendiaruande koostamise teenuse väljastpoolt, endale kindlasti selgeks teha, kuidas teenusepakkuja pakendiaruande koostab ning veenduda ka ise pakendiaruande õigsuses, mitte usaldada pimesi teenusepakkujat.

Lao ülevaatus aitab vigu leida

Tavaliselt külastab audiitor pakendiauditi ajal ettevõtet ja ka ladu. Paikvaatlus laos annab audiitorile väga palju väärtuslikku infot auditi läbiviimiseks ning vahel toob välja aruandluse esmased ja suured vead.

Näiteks näeb audiitor laos kaupu, mis on pakendatud metallpakenditesse, kuid aruandes metallpakendeid ei märgita. Või pole aruandes puitpakendeid, kuid kaup liigub euroalustel.

Seetõttu on alati soovitav pakendiaruande koostajal käia korra läbi ka ettevõtte laost ja kontrollida, kas seal avaneb samasugune pilt, mis vaatab vastu pakendiaruandest. Kui midagi tundub pildil valesti, siis tuleks asja uurida ja vajadusel aruandlust täiendada.

Tihti unustatakse enda pakendid aruandest välja

Sagedane viga on ka see, et pakendiarvestus on väga täpselt korraldatud, kuid aruandlusest on välja jäänud kliendi enda ostetud pakend, millesse kaup ringi tõstetakse. Näiteks tuleb kaup lattu suurtes pappkarpides ning kliendile lähetatakse väiksemaid koguseid, mis pannakse teistesse karpidesse, lisatakse mahutäidet ning kiletatakse kinni. Need väiksemad ümberpakendamiseks ostetud pappkarbid, mahutäide ja kile on samuti pakendid.

Kust saada abi?

Pakendiaruandlusega seotud küsimustega soovitame pöörduda eelkõige oma audiitori, oma taaskasutusorganisatsiooni või mõne muu valdkonda tundva spetsialisti poole (nt keskkonnaministeerium).

Kui ettevõttel juba on audiitor, kes teeb raamatupidamise aastaaruande audiitorkontrolli, siis oleks kindlasti tark tegu esimese asjana konsulteerida just temaga, sest aastaaruannet auditeerival audiitoril peaks olema väga hea ettekujutus ettevõtte tegevusest, arvestussüsteemidest ja tavadest.

Pakendiauditit võivad teha kõik tegevusloaga Eesti vandeaudiitorid ja audiitorühingud, kuigi kõik audiitorid arvatavasti selle valdkonnaga ei tegele. Seega, kui on vaja uus audiitor otsida, siis leiab selle hõlpsalt internetist, kus on kõikide audiitorite kontaktid olemas.

Kindel on see, et ettevõtjad peavad tähtsaks puhast looduskeskkonda ja on valmis pakendiarvestuse korraldamise ning pakendiauditite tellimise kaudu  panustama meie kõigi ühisesse heaolusse, kuid see ei tohi olla ettevõtja jaoks liiga koormav. Siin saabki audiitor kliendile lisaväärtust pakkuda, sest pakendiauditiga tegelevatel audiitoritel on kogemused mitme ettevõtja pakendiaruandluse korraldamisest ning neid kogemusi jagades saab audiitor aidata ettevõtjal optimaalse pakendiarvestuse pidamise süsteemi sisse seada.

Pakendiaruandluse auditeerimine aitab tõsta info kvaliteeti, aga vähendada ka ebatervet konkurentsi ettevõtjate vahel. On ju nii, et osa ettevõtjaid loob arvestussüsteemid, kulutab vahendeid andmete kogumisele ja nende edastamisele, maksab tasusid ja/või aktsiise ning tellib auditi, samas kui teised sellega ei tegele ja nendest kuludest ebaõiglaselt pääsevad. 

Artikkel on avaldatud raamatupidamisuudiste portaalis www.rup.ee