Äriühingu jagunemine ei tohiks äripartnereid ehmatada

30.09.2011

Veiko Viisileht, Alvin, Rödl & Partner Advokaadibüroo vandeadvokaat

Seadusandja on võimaldanud äriühingul end ümber struktureerida muuhulgas ühinemiste ja jagunemiste regulatsiooniga. Võlausaldajaid ja äripartnereid ei tohiks see heidutada, sest seadusandja on sealjuures andnud ka neile teatud garantii ning ümberstruktureeritava äriühingu vastutust ja kohustusi vastav muudatus äripartnerite aspektist ei mõjuta.

Äriühingu jaoks võimaldab ümberstruktureerimine paindlikult reageerida  muutuvatele turu- ning majandusoludele, samuti järgida paremini ettevõtte erinevate omanike tulevikuvisioone. Põhjuseid, miks äriühing otsustab läbi viia kas ühinemise või jagunemise, on mitmeid. Peamisena võiks mainida vajadust turuga kohaneda – st konkurentsis ellu jääda, kasvades ühinemise läbi suuremaks; või jagunemise teel lahutada oma tegevusalad, mis võimaldab igal valdkonnal kontsentreeritumalt edasi liikuda ja samas vältida teiste tegevusaladega seotud võimalikke riske. Selline paindlikkus ja kohandumine uute oludega võib olla oma tegevusvaldkonnas või -valdkondades edu saavutamiseks hädavajalik. Seega on seadusandja võimaldanud äriühingutele struktuurimuutuse kaudu efektiivse vahendi paindlikumaks (ja seeläbi tulusamaks) majandustegevuseks.

Selliste ümberkorralduste puhul on nii vastava äriühingu kui ka tema äripartnerite ning võlausaldajate jaoks oluline teada riske ja võimalusi, mida ümberstruktureerimine kaasa toob.

Eeltoodu valguses on ümberstruktureeritava äriühingu partnerite ja võlausaldajate jaoks oluline, et kohustuste täitmist saab üldjuhul siiski nõuda kõigilt üksustelt, mis on sellise struktuurimuudatuse läbinud või selle käigus asutatud, seda hoolimata sellest, et lepingupartnerit endisel kujul ja/või endise ärinimega enam ei eksisteerigi. Praktikas on esinenud juhtumeid, mil klient avastab ehmunult, et OÜ-d Näide pole enam sellise ärinimega olemas või on selle varade/kohustuste enamik antud jagunemislepinguga üle jagunemise käigus asutatud äriühingule (ehk teisisõnu, lepingupartner oleks just kui varast tühjaks „tassitud“). Sellest tehakse äärmuslikel juhtudel isegi järeldusi, et lepingulised suhted on ühepoolselt lõppenud ja võlga just kui polegi kelleltki nõuda (või on võla sissenõudmine mõttetu, sest OÜ Näide varad on jagunemislepinguga üle antud OÜ-le Näide Kaks).

Siinjuures tuleb rõhutada, et jagunemisega ei lõppe jaguneva äriühingu kohustused ja vastutus. Nimelt, äriseadustik sätestab, et kohustuste eest, mis on tekkinud enne jagunemise kandmist äriregistrisse, vastutavad jagunemisel osalevad ühingud solidaarselt. Seega on äripartnerite jaoks oluline, et äriühing, kellega neil ärisuhe eelnevalt oli või ka kehtivalt on, ei kao õigusliku vastutuse mõttes kuhugi ning oma nõude võib esitada kõigi jagunenud ja jagunemise käigus asutatud äriühingute vastu. Solidaarvõlgnike omavahelises suhtes on kohustatud isikuks ainult see, kellele kohustused määrati jagunemislepinguga, kuid võlausaldaja kui kolmanda isiku jaoks see tähendust ei oma.

Nimetatud regulatsiooni on kinnitanud nii Tallinna kui Tartu Ringkonnakohtud. Sealjuures on Tallinna Ringkonnakohus oma otsuses haldusasjas nr 3-08-1998 (otsus tühistati Riigikohtu poolt pädevuse puudumise tõttu teistel põhjustel, kuid otsus annab selge indikatsiooni kohtuvõimu suhtumisest antud regulatsiooni) märkinud, et enne jagunemise kandmist jaguneva äriühingu asukoha äriregistrisse tekkinud jaguneva ühingu kohustuste eest vastutavad jagunemisel osalevad ühingud solidaarselt ja sõltumata sellest, kas uued tekkinud äriühingud peavad end kunagise vara omanikeks või mitte. Kui seoses jagunevale äriühingule kuulunud varaga on selle omandanud isikul mingeid nõudeid, tuleb omandaval äriühingul tunnistada, et see vara kuulus ka kunagi talle. Kui seadus näeb ette, et õigusjärglane peab vastutama varem käivet andnud kohustuste eest, oleks ebaõiglane öelda, et ta ei või tugineda õiguseellase käibe näitajatele. Jagunemise käigus tekkinud ühingu kui õigusjärglase vastu esitatud väidet ei saa seega tõrjuda väitega, et ühingut polnud veel kohustuse tekkimise ajal olemas.

Eeltoodust tuleneb seega, et solidaarvastutuse regulatsiooni peavad silmas pidama nii jagunev äriühing (solidaarne vastutus ja sellega potentsiaalselt kaasnevad nõuded võivad tugevalt mõjutada majandustegevust) kui ka äripartnerid ja võlausaldajad (kelle jaoks võib olla tekkinud mitu isikut, kelle vastu võlanõuet esitada või kellelt lepingu täitmist nõuda).

Artikkel on avaldatud Rödl & Partner – Äri ja õigusblogis Raamatupidaja.ee veebiportaalis