Mart Nõmper, Rödl & Partner Audit OÜ vandeaudiitor

Pakendiaruandluse korraldamise nõue on Eestis juba enam kui 10 aastat. Alates 2015. aastast on kohustus paken­diaruandluse aruandeid ka auditeerida.

Auditeerimise eesmärgiks on teha pakendiarvestus täpsemaks ning paremini kontrollitavaks. Audiitorkontroll suurendab kindlustunnet, et aruandes ei sisaldu olulisi vigu ning sellega antakse hinnang auditeeritava kalendriaasta pakendiaruande vastavuse kohta pakendiseaduse nõuetele.

Pakendiaruandluse audiitorkontrolli kohustuslikuks tegemise eesmärgiks oli eelkõige aruandluse korrastamine, mis kergitas ettevõtjatele halduskoormust ning tõi täiendavad väljaminekud. Samuti aitab see vähendada ebavõrdset olukorda, kus üks grupp ettevõtteid kulutab aega ja rahalisi vahendeid arvestussüsteemide loomisele, andmete kogumisele ja kokkuvõtete tegemisele, tasudele ja/või aktsiisidele ning auditi tellimisele, samas teine osa ettevõtetest sellega ei tegele. 

Kohustus oleneb mahtudest

Pakendiettevõtjaks, kelle pakendiaruandlusele laieneb auditeerimiskohustus, on kõik ühingud ja organisatsioonid, kelle kalendriaasta Eestisse müügiks toodud pakendatud kauba, toodete või Eestis tegevuse käigus täiendavalt pakendatud toodete pakendite pakkematerjali kogus ületab plastpakendi puhul 100 kg ja/või muust materjalist pakkematerjali kogus 200 kg. Siinjuures tuleb tähele panna, et pakendiaruandluse pidamise ning pakendiauditi läbiviimise kohustus võib tekkida mitte ainult Eesti äriregistris registreeritud ühingutel, vaid ka välismaa äriühingute Eestis tegutsevatel filiaalidel ning püsivatel tegevuskohtadel.

Kuigi väikeses koguses pakendite turulelaskjate pakendiaruandlust ei ole vaja auditeerida, on väiksematel ettevõtetel vaja siiski pidada pakendiarvestust, puudub vaid pakendiaruandluse auditeerimiskohustus.

Kitsaskohad seoses mahtudega

Kuna auditi läbiviimise maksumus on kõrge, võib tekkida olukordi, kus audiitori küsitav teenustasu on suurem kui pakendikoguselt arvestatud aktsiisisumma või pakendiettevõtjalt taaskasutusorganisatsioonile makstavad tasud. Seega on pakendiaruandluse auditeerimisnõue seatud liiga madalale, mis kohustab pakendiettevõtjat väikeste turule lastud koguste puhul tellima pakendiauditi. Probleemi lahenduseks võiks tõsta pakendi­aruandluse auditi nõuet kõrgemale. Vajadusel saab piirmäära hiljem langetada, kuid praegune piirmäär seab väikestele pakendiettevõtjatele liigsuure koormuse.

Samuti tekitab auditeerimiskohustus puudujäägi audiitorite ajakasutuse osas - pakendiauditi peavad tellima hinnanguliselt 2000 - 3000 ettevõtet, mistõttu jääb audiitorteenuseid pakkuvatel ettevõtetel puudu aja- ning inimressursist, et täita hüppeliselt kasvanud nõudlust pakendiauditi läbiviimiseks. Audiitorite töökoormuse hajutamiseks ja pakendiauditi tasude vähendamiseks võiks kaaluda pa­kendiaruandluse auditi läbiviimise tähtaja pikendamist, mis võiks jääda varasemalt III kvartali lõppu. 

Parem riiklik kontrollmehhanism

Eestis on olulisel hulgal ettevõtteid, kes toovad maale suures koguses pakendeid, kuid kes pakendiaruandlust ei koosta ega esi­ta, rääkimata pakendiaruandluse auditeerimisest. Audiitorite poolt kontrollitud pakendiettevõtjate pakendiaruandlus on suure tõenäosusega korrektne: audiitorid ei jahi pettureid ega aruandlusest kõrvalehiilijaid.

Samas peaks riik suunama oma kontrollivõimekuse sellele, et ebaausad ettevõtjad, kes pakendiaruandlust ei koosta ega esita, ei saaks turul tegutseda ja ebatervet konkurentsi pakkuda.

Vigasid tasub kontrollida

Meie kogemus näitab, et kuigi pakendiaruandlust on üldiselt peetud korralikult, on siiski ca pooltel juhtudel pakendiaruandluses sees vead. Peamised riskikohad pakendiarvestuses meie senise kogemuse põhjal on:

  1. Arvatakse, et pakendiseadus laieneb ainult kaubaga tegelevatele ettevõtjatele. Tegelikkuses võib ka teenust osutav ettevõte, kes näiteks ostab endale väljaspool Eestit arvuteid, mööblit vms, mis on pakendatud, muutuda pakendiettevõtjaks pakendiseaduse tähenduses, pidama arvestust tema poolt maale toodud pakendite üle ning teatud juhtudel isegi tellima pakendiauditi.
  2. Usaldatakse ilma kontrollimata ettevõtteväliste teenusepakkujate poolt koostatud pakendiaruandeid. Enamasti ei ole majaväline aruande koostaja väga täpselt kursis, millised kaubad ja kuidas pakendatult on ettevõte maale toonud, sest neil puudub sellekohane täpne ülevaade. Majaväline pakendiaruandluse teenusepakkuja, kes koostab pakendiaruande ainult ostuarvetel oleva info alusel, koostab suure tõenäosusega väära aruande, sest ostuarvetel pole reeglina kogu infot, mis on vajalik pakendiaruandluse korrektseks koostamiseks.
  3. Kui müügipakendite osas peetakse üldiselt väga täpset arvestust, vahest ise­gi nii täpset, et iga müüdava kaubaartikli kohta on tarkvaras täpselt kirjas, mis moodi on toode pakendatud ühes pakendi liikide ja kaaludega, siis sageli ununeb ära kauba veo- ehk transpordipa­kend. Eriti just jaetarbijale läbi interneti müügi puhul võib veo- ehk transpordipakendi mass olla suurem kui kauba enda müügipakend. Sõltuvalt jaetarbija poolt tellitud kauba kogusest võib veo- ehk transpordipakend olla erineva kaaluga ja selle üle on keerulisem arvet pidada ning samuti võib see sootuks ununeda.

HEA TEADA

  • Pakendiaruandlusega ja auditiga seotud küsimustega pöörduge taaskasutusorganisatsiooni või audiitori poole.
  • Pakendiaruandluse audiitorkontroll on spetsiifiline ning nõuab finantsauditiga võrreldes eriteadmisi, mispärast tuleb leida sellele valdkonnale spetsialiseerunud audiitornõustaja.
  • Esmajärjekorras võiks pöörduda ettevõtte üldist raamatupidamise aastaaruannet auditeeriva audii­tori poole, kellel on juba olemas ülevaade ettevõtte tegevusest ja arvestussüsteemidest, mis vähendab pakendiauditi tegemiseks kuluvat aega.

 Artikkel on avaldatud ajakirjas TööstusEST nr 1 juuni 2015.