Kuidas kaitsta ennast pahatahtliku võlausaldaja eest laenu tagastamisel

15.12.2011

Tõnis Juurmann, Alvin Rödl & Partner Advokaadibüroo vandeadvokaat

Kehtiva õiguse kohaselt on laenusaajal kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Praktikas aga ei ole võõras olukord, kus võlgnik tagastab laenu sularahas ning laenu tagasi maksmise kohta võlausaldajale ei jää maha ainsatki märki.

Eelkirjeldatud olukord annab pahatahtlikule võlausaldajale võimaluse väita, et laenusaaja kohustus on jätkuvalt täitmata ning nõuda alusetult laenusumma mitmekordset tagastamist. Pahatahtliku laenuandja vastu saab võlgnik ennast aga kaitsta.

Üheks võimalikuks vahendiks enda õiguste kaitsmiseks on nõuda võlausaldajalt täitmise kviitungit. Nimelt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Sellise dokumendi väljaandmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale. Võlausaldajal on võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata. Sellist seisukohta on kinnitanud Riigikohus ka enda hiljutises otsuses nr 3-2-1-76-11.

Lisaks ülalmärgitule saab võlgnik nõuda võladokumendi (näiteks laenulepingu) tagastamist. Täpsemalt, kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokument), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. Kui võlausaldaja võladokumenti ei tagasta, võib võlgnik nõuda võlausaldajalt kohustuse lõppemise kohta kirjalikku tunnistust või tagasimaksmise kohta kirjaliku pealdise tegemist võladokumenti. Seejuures kehtib ka nimetatud dokumentide väljaandmisel eeldus, mille kohaselt võlgnik on kohustuse täitnud ning tõendamiskoormis, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale.

Seega, et mitte anda võlausaldajale võimalust nõuda sama võlasumma tasumist mitmekordselt, tuleks laenu tagastamisel nõuda laenuandjalt kviitungit, võladokumendi tagastamist või võlausaldaja kirjalikku tunnistust kohustuse täitmise kohta. Juhul, kui võlausaldaja keeldub kviitungit välja andmast, võladokumenti tagastamast või sellele pealdist tegemast või kohustuse lõppemise kohta tunnistust välja andmast, võib võlgnik keelduda laenu tagasimaksmisest kuni soovitud dokumendi saamiseni.

Sarnast olukorda käsitles hiljuti ka Riigikohus asjas nr 3-2-1-96-11, kus pooled vaidlesid laenu tagastamise üle. Nimetatud lahendis selgitas kohus, et juhul, kui võlgnikul ei ole kviitungit, tagastatud võladokumenti või võlausaldaja kirjalikku tunnistust esitada, tuleb eeldada, et võlgnik ei ole oma kohustust täitnud. Samas osutas Riigikohus, et võlgnik ei pea oma kohustuse täitmist tõendama ainult nimetatud tõenditega. Tõendiks on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Hagimenetluses võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus.
Eeltoodust tulenevalt asus Riigikohus seisukohale, et võlgnik võib võla tasumist tõendada ka muude kirjalike dokumentidega, samuti tunnistajate ütlustega. Võlakohustuse täitmise tõendi liigi- ja vormivabadus tulenes Riigikohtu arvates mh sellest, et seadus ei sätesta laenulepingu kohustuslikku vormi. Põhjendatud ei ole piirata laenulepingu täitmise tõendamist üksnes kirjaliku tõendiga, kui laenulepingu võib sõlmida mis tahes vormis.

Lõpetuseks võiks märkida, et pahatahtliku laenuandja eest saab võlgnik ennast eelkõige kaitsta selliselt, kui nõuab laenusumma tagastamisel võlausaldajalt kviitungit, võladokumendi tagastamist või võlausaldaja kirjalikku tunnistust kohustuse täitmise kohta. Juhul, kui võlausaldaja keeldub soovitud kohustuse täitmist tõendava dokumendi väljastamisest, tuleks laenusaajal enda kohustuse täitmisest keelduda kuni soovitud dokumendi saamiseni. Täiendavalt võiks kaaluda ka näiteks tunnistaja kaasamist, kes võiks hilisema vaidluse korral tõendada võlgniku väiteid laenusumma tagasi maksmise kohta.

Artikkel on avaldatud Rödl & Partner – Äri ja õigusblogis Raamatupidaja.ee veebiportaalis