Ujumine ja maksud

06.10.2011

Virve Aru, Rödl & Partneri maksukonsultant

Sügise lähenedes jaheneb looduslikes veekogudes vesi ja tekib vajadus kasutada ujumiseks basseine ja spaasid. Seoses sellega  esitavad tööandjad  järjest enam küsimusi, kas töötajatele pakutav ujumisvõimalus või selle kulu hüvitamine töötajale on maksustatav kulu või mitte.

Sageli lisatakse koos küsimusega märkus, et arst soovitas kõikidele töötajatele regulaarset ujumist. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS) sätestab nõuded töötajate tervishoiule, samuti töötajate ohutu ja turvalise töökeskkonna tagamiseks tehtavate kulutuste sisu. Seaduses sätestatud tööandja kohustused ja nende kohustuste täitmiseks tehtavad kulud on tavalised ettevõtlusega seotud kulud ja täiendavale maksustamisele ei kuulu.

TTOS-st tuleneb tööandja kohustus korraldada süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, koostada riskianalüüs ja tegevuskava. Nimetatud tegevused  on tööandjale suureks abiks tööohutuse ja töötervishoiuga seotud kulude vajalikkuse põhjendamisel.

Kui tööandja kannab aga selliseid töötaja kulutusi, mida töötaja teeks ka siis, kui ta selle tööandja juures kokkulepitud tööd ei teeks, on tegemist töötajale antava erisoodustusega. Näiteks  kuuluvad siia üldised tervise heaks tehtavad kulutused seoses tervisespordiga, nt aeroobika, ujumine, jõusaal, kepikõnd, suusatamine  jne, või kulutused erinevatele protseduuridele spaas.

Selliste kulutuste hüvitamine on maksustatav ka siis, kui neid on soovitanud töötervishoiuarst. Need soovitused võivad töötervishoiuarsti poolt olla vajalikud ja õiged töötaja üldise füüsilise vormi säilitamiseks ja enesetunde parandamiseks, kuid ei tähenda, et neid võiks tööandja teha maksuvabalt.

TTOS § 14 kohustab ka töötajat ennast täitma nii tööandja kui ka töötervishoiuarsti poolt antud töötervishoiu- ja tööohutusalaseid korraldusi, sest nende järgimine peaks üldjuhul aitama kaasa hea tervise säilimisele ja aitama vältida tööst põhjustatud haigestumist.

Kui töötervishoiuarst määrab aga konkreetsele töötajale kas tõsise haigestumise ennetamiseks või taastusraviks konkreetseid protseduure, siis pole tegemist maksustatava kuluga. Töötervishoiuarst määrab sel juhul soovitused üheselt arusaadavalt (millisele töötajale, millised protseduurid, mitu korda, millise perioodi vältel jne). Näiteks arvutiga töötavale töötajale määras arst õlavöötme massaaži sagedusega 1 kord nädalas kahe kuu jooksul. Tegemist on raviprotseduuridega ja selle kulud kannab tööandja ilma täiendavate maksukuludeta.

Artikkel on avaldatud Rödl & Partner – Äri ja õigusblogis Raamatupidaja.ee veebiportaalis